Raseduse kõige varajasemad tunnused

Kui varakult on võimalik rasedusest aru saada?

Isiklikut pole minu jaoks nii varakult(me räägime DPO- days past ovulation, ovulatsioonist möödunud päevadest) õiglane seda üldse raseduseks kutsudagi. Ütleme siis, kuidas varakult aru saada, et munarakk see kuu viljastus?

Allpool loetlen ära KÕIK tunnused mis võivad rasedusele viidata, kuid mõistlikele panen südamele, et need võivad tähendada ükskõik mida muud. 

1) Puhitus- see võib tekkida juba ov ajal, kuid 8-12 päeva peale ovulatsiooni oli see sümptom ilmenud 13% rasedatest

2)Gaasid- see võib olla ka eilne limonaad, kuid juba 5 päeva peale ovd koges gaase 12% nendest, kes päriselt rasedad olid, ning 10ndaks dpoks 18% rasedaid kurtis gaaside üle

3) Lõikavad, teravad valuhood alakõhus- võivad viidata pesastumisele, aga reaalsuses väga haruldane ja mitte head lubav sümptom(s.t tugevad valuhood võivad olla märk emakavälisest rasedusest, varajasest peetumisest jne)

4) Kerged alakõhukrambid- need samad, mis panevad sind arvama, et kohe kohe hakkavad päevad. Kuigi öeldakse, et nii varajane rasedus ei saa mingisuguseid krambivalusi tekitada, on see jutt suhteliselt lora. Kerged krambid võivad olla nii pesastumise ajal(jah, seda on võimalik tunda) kui ka varajases raseduses seoses sellega, et noh, keegi teeb sinna pesa :) PS! alakõhukrampide all pean ma ka silmas igasuguseid torkeid, näpistusi, mullitavat tunnet ja need kõik viitavad suure eduprotsendiga rasedusele

5) Alaseljavalu- pea 20% rasedatest kogeb juba 7-12 DPO kergeid seljavalusi. 

6) Rinnad tunduvad rasked\hellad\suurenenud- seda võib lugeda üheks kõige varajasemaks sümptomiks

7)Nibud on tumedamad, veenid rindadel paremini näha- oeh, kui te just varem pidevalt pole oma nibusi piilunud, siis see tumedamaks muutumine on alguses reaalselt vaevu-vaevu märgata. See on ka üks nendest sümptomitest, mida saab ise peas hästi ette kujutada(nagu nt mina kujutan kogu aeg, et jaa, mhmh, täiega tumedaks on läinud ja siis hakkab menstruatsioon). AGA kui sa tõesti märkad, et need on, ausõna, tumedamad, viitab see rasedusele.

8) Kõditunne nibudes\rindades, hellad nibud- umbes 7% rasedatest tunnevad seda juba 5DPO. Siiski võib alguses see sensatsioon nii õrn olla, et ei pane tähelegi. Raseduse arenedes(noh, ütleme umbes siis, kui päevad hakkama peaksid) võib seda aga juba häirivalt kogeda. Mõtle, kas mees sai õiendada, kui ta eile tissi näperdas, kuna sulle tundus see ebamugav? Jep, sa võid rase olla. (Või siis pead lihtsalt mehele seletama, et rinnad ei ole sikutamiseks ja surumiseks.)

9) MA-OLEN-NIIII-ÕNNELIK-ET-MA-HAKKAN-NUTMA-KUNA-KÕIK-ON-NII-HALB

ehk ekstreemsed tujumuutused. Kergesti ärrituvus, vihahood, nutuhood, rõõmuhood, ärevushood, hirmuhood jnejne- kui viimasel ajal vahelduvad su emotsioonid kiiresti ja ekstreemselt, siis hakka titeasju shoppama. Kuigi see on väga tuntud pmsi(premenstural syndrome) tunnus, siis on see ka väga varajane(juba 5 päeva peale ov võib seda esineda) rasedusele viitaja. Nt kui mina rasedaks jäin, siis peale lambistele nutu- ja vihahoogudele tundus mulle terve aja et ma ei tahagi kunagi ühtegi last, mul on proovimisest kopp ees ja kanni see kõik, lasen emaka välja lõigata ning seda juttu rääkisin mehele 3 päeva enne positiivse testi saamist.(enne rasestumist ei tulnud mulle aasta-kahe jooksul selline mõte kordagi pähe, tahtsin ikka beebit ja rasedaks jääda, eriti intensiivne oli see soov 1-2 päeva enne menstruatsiooni algust)

10) peavalud- kui sul juba on kroonilised peavalud või migreen nagu mul, siis liigu edasi. Ära üldse loegi seda punkti. Aga kui varem on sul üliharva peavaludega probleeme olnud ja nüüd paistab pea iga päev tuikavat, siis see võib olla varajasest rasedusest tingitud.

11) Külmetus, kerge haigestumine- teadaolevalt muutub immunsüsteem raseduse täitsa alguses nõrgemaks, mistõttu võid kergemini külma saada. Selle tõttu võib raseduse alguses nt hambavalu välja lüüa või kurk valutama hakata.  Siiski peab väga ettevaatlik olema gripi, kõrge palaviku jms suhtes, kuna nendega võib keha raseduse välja tõugata.

12) Tihedam wc külastamine- kõhu ette kasvades on loomulik et rase naine tihti urineerima peab, kuid juba väga varajase raseduse puhul suureneb urineerimisvajadus. See on seotud kahe asjada: esiteks tarbib rase peaaegu et alateadlikult rohkem vedelikke ning keha väljastab hormooni mille tulemusel lihased nn lõõgastuvad, ehk sa ei suuda oma häda nii kaua kinni hoida kui tavaliselt ja tunnetad selle tekkimist varem.

13) Lõhnataju- juba paar päeva pärast viljastumist võivad sind teatud lõhnad väga häirima hakata või vastupidi, tohutult meeldima. See on evolutsiooniline eelis- rase tunnetab lõhna teravamalt, et paremini aru saada, kas asjale läheneda\seda süüa jne. Võib-olla pole praemuna,sink või sinu uus kallis parfüüm sulle kuidagi ohtlik, aga kui nende lõhna absoluutselt taluda ei suuda, siis miskipärast on loodus nii seadnud. 

14) Metalli maitse suus

15) Väsimus- kui viimasel ajal tahaksid sa umbes 18 tundi päevas magada, siis võid rase olla. Ja kõige olulisem, kui sul on vaja puhata, siis tee seda! Sinu keha teeb väga palju ning töötab täisvõimsusel, et pisikest inimest kasvatada.

16) Suurenenud energia- vastupidiselt eelnevale, on mõned rasedad alguses kui duracelli jänkud. Veab teil :\

17) Unenäod- tihtipeale toob munaraku viljastamine kaasa värvilised, erksad, meeldejäävad unenäod.

18) Kõht lahti\kõht kinni- jällegi, see võib viidata valele söögile või kõhugripile sama hästi, kui rasedusele. Mul oli kõht nädal aega peaaegu täiesti kinni ja kui sealt vahepeal midagi natukene tuli, oli see täiesti vedel... Jep, siis sain oma kaks triipu ka.

19) Vistrikute teke\nende kadumine- palju punnivabam näonahk või tavalisest suurem vistriketeke võib viidata rasedusele(hormoonide töö tõttu)

20) Suurenenud isu\isupuudus

21) Alkohol hakkab vastu, suits ajab südame pahaks, kohvi maitseb erakordselt halvasti jne- need võivad tekkida juba nädal enne päevade ärajäämist. Ühesõnaga nn kahjulikud tegevused(jep, koffeiin ei mõju rasedusele hästi) hakkavad vastu.

22) Tunned, et oled rase- pea meeles, et sisetunne võib väga petlik olla, eriti kui rasestumist väga ootad.

23) TUNNUSTE TÄIELIK PUUDUMINE- paljud naised tunnevad end esimesed 6 rasedusnädalat täiesti tavaliselt. 

Nii, kõik tunnused, mis vähemalt 10% rasedatel esinevad juba enne päevade ärajäämist said kirja. Ilmselgelt pole siin klassikalisi tunnuseid: menstruatsiooni ärajäämine, iiveldus\oksendamine, HCG tase üle 5..

 Isegi kui oled veendunud, et oled rase, aga test on negatiivne, oota! Mina sai 12 dpo niiiiii niiiii vaevumärgatava triibu ja seda ka 35 min hiljem, sellegipoolest läks triip ajaga tugevamaks. 

Vahemärkuseks võin öelda, et isegi kõigi tunnuste esinemise puhul võid vabalt ka mitterase olla. "Peast rase" on äärmiselt levinud seisund, kuigi tegelikult viljastumist ei toimunud.

PEA PÜSTI JA TRIIBULISI TESTE, KULLAKESED!

Peetumisest, raseduse katkemisest.

See on üks nendest kordadest, mil sõnad tunduvad niii üleliigsed.  Siiski tean ma, et nii paljud naised(ja ka nende mehed) on raseduse katkemist pidanud üle elama ja aususe huvides panen loo kirja.

"Juba 11 nädal! Ma oleks nagu igavesti rase olnud," ütlesin ma endale. Ainult nädal veel ja katkemisvõimalused on nii väikesed!
Aga miski minust teadis. Öelge, et see pole võimalik, aga ma lihtsalt teadsin.
Umbes 5 nädalat tagasi, olles värsket reisilt naasenud, tekkisid mul suvaliselt paanikahood. Helistasin pidevalt oma vanematele ja kurdsin mehele, et selline tunne sees, et kohe läheb midagi nii-nii valesti. Seda ei oskagi paremini kirjeldada, kui nii, et mul tekkisid suvaliselt hetkedel hirmuhood, paanika, nutmine. Rääkisin oma titaga juttu ja palusin vabandust, et ta ema selline mess in the head hetkel on.
Sisimas ma juba teadsin. Ärge küsige kuidas, aga teadsin.
Ütlen kohe ära, et muid sümptomeid mul polnudki. Alakõht valutas väga harva ja väga vähe. Rinnad olid tundlikud ning suured, väike punu oli ees. Mitte mingit määrimist. Lihtsalt sitt sisetunne. Kuigi keegi perekonnas pole iiveldav rase olnud, kogesin ma seda kah, kuni lõpuni välja. Niiet kuidas teada, et su rasedus on peetunud? Ei teagi.
See oli tavaline tööhommik, uue nädala algus, kui uus paanikahoog mind üle keha värisema pani. Helistasin mehele ja ütlesin, et tead, me läheme nüüd arsti juurde. KOHE.
Nagu tavaliselt, üritas ta mind rahustada. Küsis kas veritsen või olen valudes. Ma ei olnud, aga mul oli vaja kohe sinna arstile saada.
Kuna see sama günekoloog kelle juures ma esimesed 3 korda käinud olin rasedusega seonduvalt oli tööl, rääkisin kokku, et kõht jube valus ja vaja ruttu kontrolli.
Kabineti ukse taga, mina üle keha värisedes, katsus minu kallis mees teha nalja ja kuidagi rahustada.
Ma polnud isegi üllatunud, kui arst ütles, et tead, lapse süda ei löö ja arengust on ta kah neli nädalat maas.. Tema areng oli, täiesti ausalt, jäänud seisma KOLM päeva enne seda, kui mul ESIMENE paanikahoog tekkis.
Kutsusin mehe kabinetti, ja pagan, meile anti pilt! Pilt meie surnud lapsest. Ma nutsin, niiet arst seletas kõike mis edaspidi toimub pigem mehele. Ma eriti ei kuulanud ka.
Mida ma valesti tegin? Tema süda juba ju lõi! Mis ma nüüd teen? Mis siis, kui ma polegi loodud lapsi saama? Mis naine ei suuda isegi kuradima rasedust lõpuni kanda?!
Järgmine päev pidime kohe minema nn tabletiabordile. Ostsime hunniku sidemeid ja toitu, võtsime töölt vabaks, aga noh, sinna abordile me ei jõudnudki.
Öösel, kella ühe ajal, hakkasid sellised valud, et ma lamasin wc põrandal ja oksendasin, endal silme eest must. Verd lahmas, lihtsalt lahmas voolata. Mulle kutsuti kiirabi.
Pelgu vastuvõtutoas sõimati mees veel läbi, et miks ta kiirabiga kaasa ronis, temast pole mingit kasu, samal ajal kui ma valust ulgusin ja oksendasin. Miks vanad, ülekaalulised venelasest abid arvavad, et nad võivad kõike kommenteerida?!
Öeldi, et katkeb ise ilusti. Patsutati õlale ning sooviti edu. Küsisin veel, et kuna ma olen reesus negatiivne, kas ma siis seda süsti ei peaks saama(muidu ründab veri järgnevaid rasedusi suure tõenäosusega)? Öeldi, et ma seda kuskilt mujalt küsiks. Okei.
Valuvaigistid sees, jäin ilusti magama. Hommikul aelesin toa põrandal, valudesse suremas, külma higiga kaetud. Helistasin tollele arstile, kelle juures terve aja käisin, ta sõimas läbi, et miks ma haiglas pole ja miks süsti ei tehtud, kirus, et mis idikad neil seal töötavad. Haiglasse ma minema ei hakanud. Olen kindel, et mind oleks niikuinii koju tagasi saadetud, et mis, väikest katkemisvalu ei suuda üle elada või?
Need suured tükid olid muidugi toredad. Füüsiline valu vaigistas vaimset valu. Iga öö viiel järjestikusel päeval ärkasin suurte valude peale üles, mis kestsid 1-2 tundi.
Nüüd, 2 ja pool nädalat hiljem, olen ma siin. Räägin seda teile. Õrnalt veel määrib. Muud pole midagi. Lihtsalt kõik.
Ma olen olnud vihane. Narkarid ja alkohoolikud, 15 aastased kes täis peaga mingil värdjal tite teha lasid endale, 50 aastased naised: kõik suudavad rasedaks jääda ja sünnitada terve lapse?! Mida MA valesti tegin? Ma isegi ei joonud kohvi, kurat võtaks. Me oleme noored, väga hea tervise juures, hoolivad, võtsime vitamiine, teeme sporti, armastame üksteist väga...Miks meie?
Ma olen olnud süüdistav. Äkki ma oleks pidanud end kuidagi rohkem hoidma? Enne rasestumist tervislikumalt sööma? Äkki ma poleks pidanud mehega tülitsema? Ma oleks pidanud olema rahulikum?
Ja ma olen olnud kuradi kurb. Nii paganama õnnetu. Mõelnud sellest, milline ta olnud oleks..
Ma tean, et sellest pole kasu. Tõenäoliselt oli tal lihtsalt algusest peale mingi viga(ma ju ütlesin ka, et ta oli UHs nädal aega väiksem, aga siis vähemalt ta süda lõi!) ja ta pidi minema. Ma poleks saanud sinna midagi parata.
Kuigi küsimus, miks, miks tal oli mingi viga, miks ta siis üldse nii kaugele arenes, miks ta ei võinud meie juurde jääda - see piinab vahetevahel.
On päevi, ja neid viimasel ajal üha tihemini, kus ma ei mõtlegi sellest. Mõtlen tulevikule ja naudin hetke. Olen tänulik selle eest, et rasedaks jäin ja et ta ise, ilma tablettide või mehaanilise abita, välja tuli. Olen tänulik, et minu kõrval on nii toetav inimene.

Kui kedagi huvitab, siis jagan natukene kasulikku informatsiooni kah:
1) Kui loode polnud suurem kui 9 nädalat, võib rasedaks uuesti üritada jääda ka kohe. See mõjub isegi hästi. ( http://elu24.postimees.ee/296688/nurisunnituse-jarel-tuleks-uuesti-rasestumisega-kiirustada )

2) Ovulatsioon võib toimuda juba 2 nädalat peale veritsemise esimest päeva(ehk see päev, kus verd vohama hakkas: vahet pole, kas tänu tabletikale või loomulikule katkemisele).

3) Üritage kasutada 2-4 nädala jooksul ikkagi kondoomi, sest lihtsalt infektsioonirisk on väga suur.

4) Keha jääb rasedaks siis, kui ta selleks valmis on. Ära muretse sellepärast, et keegi perekoolis räägib, kuidas keha peab taastuma 6 kuud. Ausalt. Palun ära muretse sellepärast. Meie kehad pole nii lollid.

5) PALUN pöördu vajadusel nõustaja poole. Nii saad kõige kiiremini vaimsest valust üle. Ahjaa, kui sa tunned, et sealt sa küll mingit abi ei saanud, siis pöördu mõne muu nõustaja või psühholoogi poole. Teine inimene võib oma kogemuste ja teadmistega sulle palju rohkem sobida.

BTW!
Te kõik, absoluutselt kõik, võite siin oma kogemusest, mõtetest ja muust mulle kirjutada.

Lapseootel naisele:
Usalda oma sisetunnet. Kui tunned, et seda tõesti vaja, mine arstile kontrolli.
Üle pole mõtet muretseda. Kui juhtub, juhtub niikuinii, niiet see põdemine ei tule kasuks sinu beebile, kellega, väga suure tõenäosusega, kõik korras on.

Rasedana puhkusereisile

Kuidas titaootel naine ja puhkus kuumal maal kokku sobivad..

Reis oli ammu plaanitud ning ootasin seda niii niii väga. Siis aga hakkasin jutte kuulma, kuidas varajase raseduse korral lennukile istuda ei tasu, päevitada ei tohi ning üldse kohalikku miskit süüa-juua kõlba.

Tegelikult oli plaan reisil see laps üldse eostada, aga ju siis tahtis tema kah puhata.

Igatahes ütleb sulle arst\ämmaemand tõenäoliselt, et lennuki õhkutõus ja maandumine on väga ohtlikud ning kella 12-15.00 pead sa ilusti jahedas hotellitoas passima.  Kuna mul puudub vastav haridus, ei  vaidle ma sellele vastu, aga on PALJU olulisemaid asju, millega arvestada.

1) Sinuga samas hotellis on kindlasti mingi kaasmaalane, kellega jutule saad ning talle ära räägid, miks baarist tasuta kokteile sisse ei lahmi. Ta õnnitleb ja kõik on ilus, kuni ta vaatab tõsiselt sulle silma, ütleb, et tal kodus aastane laps JA TEMA arvas ka, et rasedana reisida on okei, sest jaksu tal oli ja tervis oli kah korras. Aga 4 kuud peale reisi hakkas tal verejooks ja no vedas, et tal praegu üldse laps kodus on.

Pärast seda lamad sa 2 päeva voodis ja ei julge vetsugi minna. Karistad end selle eest, et esimesel kahel reisipäeval julgesid kohalikku poodi jalutada ning veel meres kah ujuda! 

2) Reisilt tulles oled valgem kui sinna minnes, sest ometigi ei tohi päikest võtta! Sinu laps, olgugi, et väiksem kui vaarikas, kuumeneb üle ja sureb ära. Perekoolis öeldi.

3) Iga väiksema torke peale kõhus hakkad nutma, sest sinu isekuse pärast, et sa nata puhata tahtsid, piinleb su laps. 

4) Ärritud oma mehe peale, sest tema tegi su täpselt siis rasedaks kui reisima oli vaja minna! Milline sitakott!

VÕI:

1) Tõenäoliselt polnud kaasmaalase puhkusereis ja hilisem veritsus seotud.

2) Liigne praadimine pole niikuinii hea, aga rätiku või õhema pluusi võid alakõhu peale ju panna ja ilusti päikest nautida. Sul läheb d-vitamiini vaja.

3) Kõtu torgib, sest tital on vaja kasvada.See juhtuks ka Eestis

4)Noh, tegelikult lubasid ja isegi tahtsid, et ta su rasedaks teeks... Ja kolmekesi on päris vahva puhata.

Ainukesed reaalsed soovitused oleks, et joo piisavalt vett(olenevalt riigist siiski aga ainult pudelivett), tunneta ise, palju sa kuuma käes olla suudad, eelista jalutuskäike õhtul või hommikul(keskpäeval saab niisama kah vedeleda või mõne ekskursiooni võtta, kus end liigselt koormama ei pea) ja palun naudi!! 

Mina muidugi suutsin kõik kiired toimetused jätta samale päevale, mil lahkuma pidime. Kuigi oli natukene liiga tundlik ja emotsionaalne terve aja, oli nii hea mehega kahekesi pärastlõunal merd vaadata ning elust rääkida. See vast jäi meie viimaseks reisiks kuni selle ajani, mil pisike piisavalt suur, et kaasa tulla, aga seda enam jääme me seda heldema mälestusena meenutama. 

Rasedus uh-s väiksem kui olema peaks...

Kui UH-s öeldakse, et tita on pisem...

Ma kõndisin väga enesekindlalt oma 7 pluss 1 rasedusega kabinetti sisse, vähe kiirustavalt kästi püksid ära võtta ning pikali heita, günekoloog veel ütles, et nooh, juba seitsmes nädal.

Arst toppis aparaadi sisse ning hakkas assistendile\teisele arstile\kesiganes-seal-istub-ja-asju-üles-kirjutab erinevaid andmeid kiiresti ette lugema. Ei mingit nännutamist, ütles et süda taob ja rasedus ainult 5+6. 

Ma olen ümbriski paganama kindel, et ma pole ainult 6 nädalat rase. Aga süda tuksub?!?! Minu nägu tõmbas küll pilve. Tubli pisikene!

Küsisin siis, kas see on halvasti, et nii väike rasedus ja öeldi, mida tavaliselt: "meh, ju siis rasestusite hiljem,"

Okei, võimalik, aga rasedustestid ei näita ometigi 7 päeva peale viljastumist midagi. Pealegi on see tohutu pettumus, kui oled arvestanud, et su tita on juba väike vaarikas ja oled lugenud kõike seitsmenda nädala kohta ja nüüd lihtsalt võeti nädal aega otsast ära. Kes neil lubas?!? See on sama, mis kella keerata suvaliselt tagasi. ...Peaaegu sama.

Niisiis võtsin ma kätte ja hakkasin uurima.

1) Kui süda lööb, siis järelikult on tita elus.

2) Enamik rasedusi kasvab järgi 20ndaks nädalaks(SUUR enamik, kallid muretsejad)

3) KÕIK beebid arenevad individuaalselt. Sa ju ei põeks, kui arst ütleks, et su aastane laps on sama suur 11 kuune ja 2 nädalane tita.

4)KÕIK rasedused on individuaalsed. Mõni sünnitab 38+, mõni 41+, siis ei mängi enam see 1-2 nädalat rolli, niiet las tita areneb alguses rahulikult

5)Mõned naised ei käi nii vara arstilgi. Nii pisikese rasedusega(enne 10 nädalat) ajabki kõik pabinasse ja muretsema, ja see on loomulik. STRESS EI TEE TEILE KUMMALEGI HEAD

6)Titaga võib juhtuda midagi ka 3,6,9 kuul, sünnitusel, 12 aastaselt, 34 aastaselt... See on elu. Tere tulemast.

7) Inimeste kogemused on erinevad, ära aja end nende põhjal närvi. Mis siis, kui pead homme lennukireisile minema ja küsid 2 sõbrannalt lennusõidu kohta ja nendel mõlemal on väga halb kogemus olnud: said surma, kukkusid niisama üksikul saarel alla, keegi lähedane hukkus... Kas sa siis ei läheks lendama? Läheksid, sest iga päev toimub sadutuhandeid, isegi miljoneid lende, mis kõik lõpevad turvaliselt ja kulgevad probleemideta. Minu point on, et individuaalidel on erinev kogemus ja kui perekoolis oli kellelgi TÄPSELT nii, nagu sinul, ja tal katkes rasedus ja kõik muu läks kah pekki, siis see EI tähenda, et sinul nii juhtub.

8) UH pole ülitäpne.

9) Isegi, kui olid ainult ühe korra vahekorras, tegid OV teste jne ja loode peaks selle järgi palju suurem olema, võis pesastumine toimuda hiljem. 

Teate, kui vihaseks ma läksin, kui tänaval mingi mees oma kahe väiksema lapsega kõndis ja ühe peale karjus, kuna too porilompi astus!

Sa kuradi tropp, on juhtunud ime,sa leidsid omale kaaslase, sinu armas naine jäi üldse lapseootele, siis oli edukalt rase, sünnitas ja tita oli elus ja terve kogu aja, temaga ei juhtunud esimesel eluaastal midagi kohutavat ja nüüd on ta rõõmus ja energiline kolmeaastane ja SINA KARJUD TA PEALE KUNA TA ASTUS PORILOIKU?

Kõigile teistele, kes seda postitust satuvad 2016 lugema, luban ma, et siis ma olen oma terve ja tubli beebiga väga õnnelik ja teie ei pea muretsema, et mis nüüd juhtub, kui laps veidi pisem...

Kui raseduse tunnused puuduvad...

Ma isegi ei saa aru, et rase olen!

Arvasin alati, et kui saan kaks triipu ja ämmakalt kinnituse, et jep, sa lõpuks ootad oma kauaigatsetud last, siis ärkan ma kohe öösiti üles, nõudes hapukurgitorti, nuttes iga beebireklaami peale, samal ajal number suuremaid ja väga valusaid rindu kirudes. Arvasin, et kohe tekib emme tunne ja sisemine kompass, mis käsib ainult tervislikke toite süüa. Põdesin, et oksendan kõik hommikud ja õhtud ja langen nuttes mehe kaissu, et issand kui tubli ma meie tita nimel ikka olen. Sest muidugi oleks mul kõik sümptomid aga ma teeks vapralt trenni edasi ja tööl panustaks topeltrohkem, koristaks maja iga päev ja säraks oksendamise vahepeal oma uuestitärkanud ilus- suuremad tissid, klaar näonahk, siidpehmed juuksed.

Kuna ma usun statistikat ja tõenäosus, et rasedus varases järgus katkeb, on tohutult suur, siis olin päris närvis, kui neljas nädal möödus ilma ühegi sümptomita (ainult alakõht tuikas JA SEE VIITAB JU KATKEMISELE) ning panin lootused end rasedana tunda viiendale nädalale. 

....

Pakkuge, kellel siis kah ühtegi tundemärki ei tekkinud? 

Muidugi olin otsapidi ämmaka juures, rääkisin, et noh ikka tahtsin varakult kontrollida ja asi mulle uus ja, tegelikult vajasin lihtsalt teadmist, et ma ikka olen kõtubeebi ootel.  See imeline tunne, mis kaasneb häguse täpiga ultahelipildil rahustas mu maha. Noh, nii umbes pooleks tunniks. Kõik pahad mõtted hiilisid ligi. 

Rääkisin pisikesele täpile, kui väga ma teda armastan ja ootan ja palusin, et ta ikka ilusti kasvaks ja emme pidevast murestemisest välja ei teeks.

Kuuenda nädala esimesel päeval hüppasin ma mehele õnnest sülle, sest mul oli terve päev süda paha ja rinnad valusad!!! Sellega oleks justkui kindlustunne kaasnenud, mis on paganama veider, eksole?

Järgmiseks päevaks läks see üle ning tegin endale selgeks:

kui katkeb, siis pidi nii minema. Ju siis olid tugevad arenguhäired ja palju valusam oleks saada nendest hiljem teada, niiet usalda loodust, ta teab, mis juhtuma peab. Vähemalt tean, et suudan rasestuda.

suur aitäh minu pisile titale ja kehale, kes teeb esimese trimestri minu jaoks võimalikult lihtsaks. Kas ma tõesti tahan selle aja veeta wc potil valutavate tissidega? Miljon naist vahetaksid hea meelega minuga kohad. 

muretsemine ei aita ei mind ega titat, stress teeb mõlemale halba. 

Võin sümptomiteta naistele öelda, et see on täiesti okei ja praeguseks mu kõtulapsuke areneb ilusti ja süda taob kah tugevalt.  Katkemisele viitavad ikkagi väga tugev kõhuvalu (alakõht, mitte eilne hiina toit) ja veritsemine ja ka see ei tähenda alati, et rasedus 100% katkeb.

Kallitele naistele aga, kes iiveldavad ja kõike tunnuseid kogevad- kallid! ja asi pidi päris kindlasti kohe paremaks minema. Te saate hakkama :)

Raseduse teine ehk neljas nädal.

Mooniseemet oled näinud? Siuke on sinu laps.

Tubli rakukogum on emakasse jõudnud ning areneb ja kasvab kiiresti. Siseorganid hakkavad välja kujunema, niiet hoolitse enese eest ilusti. Sa saad postiivse testi, kuigi triip ei pruugi kõige tugevam olla. Kullake, palju õnne, triip on triip! Küll ta tugevamaks muutub.  Oled mures, sest tead, et kõik veel võib nii lihtsalt otsa saada, veri voolama hakata ning rasedus kaduda. Loodus teeb oma töö, kui viljastatud munarakk on tugevate kromosoomihäiretega. See ei ole sinu süü.

Äkki on sul juba hullupööra sümptomeid ning see on loomulik. Keha teeb palju tööd. Võid üle tsekata mis on normaalne, kuid pea meeles, et iga rasedus on individuaalne ja omapärane. 

Kui tulevane isa teadis koheselt, et postiivse testi said, pole enam teda väga millegagi üllatada ning nautige üksteist ja suurt rõõmu, mis teile osaks on saanud.

Ma ootasin. Ütlesin, et test oli negatiivne. Süda lõhkes endal ja oleks tahtnud koooohe koooohe kõik ära rääkida. Mõtlesin oodata kuni asi kindlam ning väga vägev oleks olnud talle öelda meie aastapäeval, aga see oli kahe nädala kaugusel.. No ei. 

Okei, ma lihtsalt teadsin, et kui minu pisike triip peaks ära kaduma, kukub kogu mu maailm natukeseks kokku ja tahtsin, et ta teaks ja mulle siis toeks olla saaks. Ostsin oma lapse elu esimese body ja talvekampsuni, kaks suurt shokolaadi(kui ma pean paksuks minema, mingu tema kah), toppisin jalanõukarpi ja kui ta koju jõudis, ütsin, et näh, ostsin plätud sulle suveks. Soodukaga olid. Hääl vähe värises aga mängisin vist välja. Teate mis mu mees teatas? "Ahah oke, ma pärast vaatan," 

MIDA!

Ma olin ärevusse suremas ja sina vaatad pärast?!?!? Trampisin jalgu vastu maad ja purskasin naerma. 

"Ei, sa vaatad KOHE!"

"Issand jumal rahu, ma pean neid terve suve vahtima,"

Kui ta karbi avas oli olukord päris kohmetu. Ma ei julenud talle otsagi vaadata. Mees kallistas mind. Hakkasin nutma ja ütlesin, et pärast sünnib 24 detsember ja saab elu lõpuni ühe kingi ja see kõik on minu süü!

palun vaadake, kui VÄIKE on mooniseeme, aga kui suur tähtsus tal on :(

Ovulatsioonist menstruatsioonini

2 nädalat ootust

Las ma räägin teile kahest erinevast kuust, ühest, kus ma sain positiivse testi mitte päevad, ja teisest, kus ma sain 6 päeva veritseda ja ei mingit titte.

1 tsükkel:

päevad lõppesid. Juba asusime tegustsema. Mees on õnnelik ja mina kah. Vahepeal tunnen kuidas ma pole miski muu, kui kõndiv spermaämber, hoolimata sellest et 2 korda päevas pesus käin ja pesukaitsmeid kannan. Ma ei seksi kohustusest, mul on hea ja mu partneril ka. Tunnen, kuidas ma teda hingematvalt armastan ja paar korda vahekorra ajal ka sellest, et äkki-äkki õnnestub. Vahest seksime 2 korda päevas, vahel jääb 2 päeva vahele. Päev enne arvatavat ovd korra, ov ajal ja päev pärast seda kah korra. Ma tean, et öeldakse, et üle päeva korra, aga ma ei taha langeda veidrasse rutiini, kus ma seksin kohustusest. Leian, et tita tuleb pigem suuurest ja pimestavast armastusest vanemate vahel. 

Lootus pakitseb südames. Näen unes, kuidas räägin oma lapsega juttu, mu ema rõõmsalt pealt vaatamas.Peale ovd läheb peaaegu koheselt kõht kinni. 5 päeva hiljem hakkab alakõht pidevalt õrnalt tuikama. 4 päeva enne päevade algust on mul iga hommik süda paha ning õhtul tekkis suhu rauamaitse. Ostsin ühe benu early. Ootasin kuni hommikuni, millal päevad hakkama pidid. Test triibuta. Paar tundi hiljem hakkavad lahinal päevad. Valulikud, vastikud päevad. Hakkan uuesti kortseleheteed jooma.

2 tsükkel:

Päevad hakkasid, jõin teed ja hakkasin uuesti suitsetama. Elu keeras natukene näkku. Naudin suitsu täielikult, ma pole peaaegu aasta aja jooksul rasedaks jäänud ja ma olen KÕIK õigesti teinud, ma olen noor, mul toimub ovulatsioon, ma räägin oma tulevase lapsega, saame mehega suurepäraselt läbi ja ma EI JÄÄ rasedaks, niiet see kuu ma suitsetan. Üle pika, pika aja. Seksime, kui tuju. Ovulatsiooni päeval sõidame maale, joome, võtame sauna ja armatseme. Tõenäoliselt vaimsest pigest valutab kõht aega-ajalt juba enne ovulatsiooni toimumist. Pea tuikab. Tavaline. Iga kuradi kuu on nii. Nädal enne päevi tuleb natu-natu pruunikamat voolust hetkeks. Sõbranna kinnitas, et tal iga kuu nii ja mida ma üle mõtlen. Pesastumiseks liiga vara ka. Suitsetan edasi, süümepiinateta, vihasena elu peale. 4 päeva enne päevade algust pean tegema microlaxi kuuri, et kõht läbi käima hakkaks. Järgmisel hommikul teen testi, kuna mees palub, sest "tal siuke tunne et saab kas lapse või võidab lotoga" ja lotopilet oli tal juba ostetud. Pissin pulgale, lähen teen suitsu ja 6 min hiljem silmitsen õrna teist triibu. Esimest teist triipu elu jooksul. Lähen viskan suitsupaki ära. Ütlen mehele, et pole miskit, ostku lotopileteid edasi, negatiivne on. 

Ülejäänust räägin hiljem.

Minu mõte, kallid naised, on see, et ei, ma ei tundnud end nn teistmoodi, mul oli tunnuseid, aga neid on iga kuu. Ja liiga vara tehtud kaks triipu viib omakorda veel muredeni, et kas see triip loeb ja kas läheb tugevamaks või katkeb. KUI te olete rase ei kao laps kuskile kui sunnite end ootama vähemalt päevade ärajäämispäevani. Siis on triip juba tublim ja kindlam ja ei jää kahtlust. Viivitage ja tooge niikaua vabandusi, miks te testi veel teha ei saa(nt homme hommikul tahtsin ma omletti teha ja siis mulle ei jää aega testiga jamada ja ülehomme tahan ma sisse magada ja siis ei jää aega). Miks ma seda soovitan? Sest siis jääb ära meeletu stress ja mure ja teadmatus, kas rõõmustada. Täiesti kindel, et oled rase ja jääb püsima saad olla ainult siis, kui laps juba su käte vahel niikuinii. Mure ja stress pärsib sinu pisikese arengut ning asi on tõenäolisem katkema. 

KANNATUST, KANNATUST, KANNATUST! :)