See on üks nendest kordadest, mil sõnad tunduvad niii üleliigsed. Siiski tean ma, et nii paljud naised(ja ka nende mehed) on raseduse katkemist pidanud üle elama ja aususe huvides panen loo kirja.
"Juba 11 nädal! Ma oleks nagu igavesti rase olnud," ütlesin ma endale. Ainult nädal veel ja katkemisvõimalused on nii väikesed!
Aga miski minust teadis. Öelge, et see pole võimalik, aga ma lihtsalt teadsin.
Umbes 5 nädalat tagasi, olles värsket reisilt naasenud, tekkisid mul suvaliselt paanikahood. Helistasin pidevalt oma vanematele ja kurdsin mehele, et selline tunne sees, et kohe läheb midagi nii-nii valesti. Seda ei oskagi paremini kirjeldada, kui nii, et mul tekkisid suvaliselt hetkedel hirmuhood, paanika, nutmine. Rääkisin oma titaga juttu ja palusin vabandust, et ta ema selline mess in the head hetkel on.
Sisimas ma juba teadsin. Ärge küsige kuidas, aga teadsin.
Ütlen kohe ära, et muid sümptomeid mul polnudki. Alakõht valutas väga harva ja väga vähe. Rinnad olid tundlikud ning suured, väike punu oli ees. Mitte mingit määrimist. Lihtsalt sitt sisetunne. Kuigi keegi perekonnas pole iiveldav rase olnud, kogesin ma seda kah, kuni lõpuni välja. Niiet kuidas teada, et su rasedus on peetunud? Ei teagi.
See oli tavaline tööhommik, uue nädala algus, kui uus paanikahoog mind üle keha värisema pani. Helistasin mehele ja ütlesin, et tead, me läheme nüüd arsti juurde. KOHE.
Nagu tavaliselt, üritas ta mind rahustada. Küsis kas veritsen või olen valudes. Ma ei olnud, aga mul oli vaja kohe sinna arstile saada.
Kuna see sama günekoloog kelle juures ma esimesed 3 korda käinud olin rasedusega seonduvalt oli tööl, rääkisin kokku, et kõht jube valus ja vaja ruttu kontrolli.
Kabineti ukse taga, mina üle keha värisedes, katsus minu kallis mees teha nalja ja kuidagi rahustada.
Ma polnud isegi üllatunud, kui arst ütles, et tead, lapse süda ei löö ja arengust on ta kah neli nädalat maas.. Tema areng oli, täiesti ausalt, jäänud seisma KOLM päeva enne seda, kui mul ESIMENE paanikahoog tekkis.
Kutsusin mehe kabinetti, ja pagan, meile anti pilt! Pilt meie surnud lapsest. Ma nutsin, niiet arst seletas kõike mis edaspidi toimub pigem mehele. Ma eriti ei kuulanud ka.
Mida ma valesti tegin? Tema süda juba ju lõi! Mis ma nüüd teen? Mis siis, kui ma polegi loodud lapsi saama? Mis naine ei suuda isegi kuradima rasedust lõpuni kanda?!
Järgmine päev pidime kohe minema nn tabletiabordile. Ostsime hunniku sidemeid ja toitu, võtsime töölt vabaks, aga noh, sinna abordile me ei jõudnudki.
Öösel, kella ühe ajal, hakkasid sellised valud, et ma lamasin wc põrandal ja oksendasin, endal silme eest must. Verd lahmas, lihtsalt lahmas voolata. Mulle kutsuti kiirabi.
Pelgu vastuvõtutoas sõimati mees veel läbi, et miks ta kiirabiga kaasa ronis, temast pole mingit kasu, samal ajal kui ma valust ulgusin ja oksendasin. Miks vanad, ülekaalulised venelasest abid arvavad, et nad võivad kõike kommenteerida?!
Öeldi, et katkeb ise ilusti. Patsutati õlale ning sooviti edu. Küsisin veel, et kuna ma olen reesus negatiivne, kas ma siis seda süsti ei peaks saama(muidu ründab veri järgnevaid rasedusi suure tõenäosusega)? Öeldi, et ma seda kuskilt mujalt küsiks. Okei.
Valuvaigistid sees, jäin ilusti magama. Hommikul aelesin toa põrandal, valudesse suremas, külma higiga kaetud. Helistasin tollele arstile, kelle juures terve aja käisin, ta sõimas läbi, et miks ma haiglas pole ja miks süsti ei tehtud, kirus, et mis idikad neil seal töötavad. Haiglasse ma minema ei hakanud. Olen kindel, et mind oleks niikuinii koju tagasi saadetud, et mis, väikest katkemisvalu ei suuda üle elada või?
Need suured tükid olid muidugi toredad. Füüsiline valu vaigistas vaimset valu. Iga öö viiel järjestikusel päeval ärkasin suurte valude peale üles, mis kestsid 1-2 tundi.
Nüüd, 2 ja pool nädalat hiljem, olen ma siin. Räägin seda teile. Õrnalt veel määrib. Muud pole midagi. Lihtsalt kõik.
Ma olen olnud vihane. Narkarid ja alkohoolikud, 15 aastased kes täis peaga mingil värdjal tite teha lasid endale, 50 aastased naised: kõik suudavad rasedaks jääda ja sünnitada terve lapse?! Mida MA valesti tegin? Ma isegi ei joonud kohvi, kurat võtaks. Me oleme noored, väga hea tervise juures, hoolivad, võtsime vitamiine, teeme sporti, armastame üksteist väga...Miks meie?
Ma olen olnud süüdistav. Äkki ma oleks pidanud end kuidagi rohkem hoidma? Enne rasestumist tervislikumalt sööma? Äkki ma poleks pidanud mehega tülitsema? Ma oleks pidanud olema rahulikum?
Ja ma olen olnud kuradi kurb. Nii paganama õnnetu. Mõelnud sellest, milline ta olnud oleks..
Ma tean, et sellest pole kasu. Tõenäoliselt oli tal lihtsalt algusest peale mingi viga(ma ju ütlesin ka, et ta oli UHs nädal aega väiksem, aga siis vähemalt ta süda lõi!) ja ta pidi minema. Ma poleks saanud sinna midagi parata.
Kuigi küsimus, miks, miks tal oli mingi viga, miks ta siis üldse nii kaugele arenes, miks ta ei võinud meie juurde jääda - see piinab vahetevahel.
On päevi, ja neid viimasel ajal üha tihemini, kus ma ei mõtlegi sellest. Mõtlen tulevikule ja naudin hetke. Olen tänulik selle eest, et rasedaks jäin ja et ta ise, ilma tablettide või mehaanilise abita, välja tuli. Olen tänulik, et minu kõrval on nii toetav inimene.
Kui kedagi huvitab, siis jagan natukene kasulikku informatsiooni kah:
1) Kui loode polnud suurem kui 9 nädalat, võib rasedaks uuesti üritada jääda ka kohe. See mõjub isegi hästi. ( http://elu24.postimees.ee/296688/nurisunnituse-jarel-tuleks-uuesti-rasestumisega-kiirustada )
2) Ovulatsioon võib toimuda juba 2 nädalat peale veritsemise esimest päeva(ehk see päev, kus verd vohama hakkas: vahet pole, kas tänu tabletikale või loomulikule katkemisele).
3) Üritage kasutada 2-4 nädala jooksul ikkagi kondoomi, sest lihtsalt infektsioonirisk on väga suur.
4) Keha jääb rasedaks siis, kui ta selleks valmis on. Ära muretse sellepärast, et keegi perekoolis räägib, kuidas keha peab taastuma 6 kuud. Ausalt. Palun ära muretse sellepärast. Meie kehad pole nii lollid.
5) PALUN pöördu vajadusel nõustaja poole. Nii saad kõige kiiremini vaimsest valust üle. Ahjaa, kui sa tunned, et sealt sa küll mingit abi ei saanud, siis pöördu mõne muu nõustaja või psühholoogi poole. Teine inimene võib oma kogemuste ja teadmistega sulle palju rohkem sobida.
BTW!
Te kõik, absoluutselt kõik, võite siin oma kogemusest, mõtetest ja muust mulle kirjutada.
Lapseootel naisele:
Usalda oma sisetunnet. Kui tunned, et seda tõesti vaja, mine arstile kontrolli.
Üle pole mõtet muretseda. Kui juhtub, juhtub niikuinii, niiet see põdemine ei tule kasuks sinu beebile, kellega, väga suure tõenäosusega, kõik korras on.
